märts 21, 2009
Categories: Uncategorized . Sildid: gaaaah . Autor: sitasitikas . Comments: Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool
Kuna ma olen viimased päevad täiesti juhuslikult kodus töötanud, siis võin ma nüüd väikese (kiitva) kokkuvõtte teha: ma olen täiesti suurepärane ja pühendunud töötaja siis, kui ma saan tööd kodus teha. Päriselt ka, ma pole mitte kunagi mitte üheski kontoris passides päeva jooksul rohkem tööd teinud, kui nüüd kodus istudes. Samas jõuan ka igasuguseid muid asju teha… telekat vaadata, lugeda, küüsi lakkida, kingi osta, ahju kütta ja peaaegu ka kududa (peaaegu, sest mulle tegelikult ikka ei meeldi see kudumine, sest see ajab mind kohutavalt närvi, aga samas on mul ideed, mida tuleb täide viia).Lisaks on kodus töötamisel see eelis, et riietus on täiesti vaba (võib pidada olulisi läbirääkimisi pidzaamas).
Aga täna lähen ma uue arsti juurde…
Sitt värk. Ringlev pea osutus püsivaks sümptomiks, lisaks veel kerged minestamised ja seetõttu sattusin ma esmaspäeval traumapunkti. 4 tundi tehti igasuguseid vigureid muga, aga nagu miskit eriti teada ei saanud. Ka seal jõudsid arstid järeldusele, et ei tohi närveldada (st mul on närvid läbi).
“Tänu” kõigele sellele olen ma jõudnud paari päevaga kodus vedeledas vaadata läbi 1,5 hooaega “Lipstick jungle’it” ja “Secret Diary of a London Call Girl’i” kaks hooaega. Pluss Täiesti Mõttetu Filmi (Mamma Mia oli vist nimi… noh igastahes tohutus koguses halvas esituses ABBA laule). Ja siis tegelenud ka igasuguste muude “naiste asjadega”.
Tahaks juba tööle minna…
Käisin täna kohtumisel. Vestluskaaslasel olid istutatud juuksed ja ta sarnanes traatharjale. Nii nõme olengi!
Aga pärast oli hea kontoris kommenteerida!
Tundub, et peol tõdetud vanadus hakkas täie jõuga tööle. Nimelt, pühapäeva hommikul avastasin ma, et mul on raske hingata. Mmmkay… huvitav! Kui ma üritasin voodist püsti tõusta, siis tundsin, et kogu maailm tiirleb. Mmmkay… huvitav! Lootsin, et ehk läheb üle. Targu veetsin isegi terve päeva voodis (lõpuks ometi oli mul vabandus Mõttetute Ajakirjade ja raamatute lugemiseks). Saabus esmaspäev ja jälle sama jama! Selleks hetkeks oli see muutunud juba kergelt kummaliseks. Sellest hoolimata vedasin ma ennast tööle, kus ma põrnitsesin tuhmi pilguga arvutiekraani ja küsisin toimetajatelt lolle küsimusi stiilis “Kas õige on ‘vastu pandamatu’ või vastupandamatu?”. Õhtul kodus pikali olles oli täiesti hea olla jälle. Isegi nii hea, et ma hakkasin Euroametnikuga planeerima minu reisi Euroopasse. Ja siis täna hommikul täpselt sama stenaarium. Nagu mida peffi? Mul ei ole aega kodus haige olla! Helistasin pererstile ja aja saaks juba kahe nädala pärast. Teise võimalusena pakku lahke telefonile vastanud ülitugeva aktsendiga preilna välja, et tulgu ma sinna ootama. Eks ma siis täna lähen j istun koos pensionäridega seal ukse taga. Äkki kuulen veel midagi huvitavat!
EDIT: sain teada, et mul on närvid läbi. MOTT
Miskipärast olen ma viimasel ajal tähele pannud, et tööl olles muutun ma manipuleerivaks mõrraks. It’s either my way or… Actually there is ONLY my way! Naistega pole ma veel õppinud oma tahtmist saama ja see tõttu saadavad nad mind jätkuvalt aeg-ajalt peffi, aga mehed on mul käpa all. Avastasin puht juhuslikult, et kui nende poole pöörduda toonil nagu ma oleksin saamatu beib keda ainult tema aidata suudab, siis on kõik võimalik. (noh loomulikult ei tulnud sellise käitumise edukus üllatusena, aga mitte kunagi varem ei olnud mulle pähe tulnud tööl rakendada). Reede hommikul näiteks oli mu postkasti maandunud kiri M’lt, kes andis teada, et ta elukaaslane lööb ta küll ilmselt maha, aga ta lihtsalt ei saa mind hätta jätta. Niiet kui sa oled mees ja satud minu aluvusse töötama, siis on suur tõenäosus et su naine/pruut su peale pahandab.
Teine reedene avastus on hoopis karmim ja teeb mind natukene murelikuks: ma olen liiga vana et pidutseda. Läksin peole, istusin haigutades 2 tundi ja ajasin paari inimesega juttu, tantsisin 10 minutit ja siis ajasin jope selga ja leekisin minema. Läksin koju, jõin teed ja vaatasin telekat. Ja olin endaga rahul.
